Justament Lüürikad
@-i laul
Ma Sul peos, just kui hiir traadi otsas.
Sa mul peas, nagu viis korda viis.
Kui mul veab, mälu saab ükskord otsa.
Kui ei vea, tabab mind Su uus kapriis.
Sulle meeldivad lingid ja kiirus,
mulle meeltmööda niidud ja sood.
On mu box täis Su saadetud viirust -
on Su poolt lahti muugitud mu kood.
Leidsin ma Sind Interneidiste seast
ja kaotada ei saagi -
kus on see käsk, mis Sind kustutaks peast?
MORAAL: mu raal - Su vägi!
Teeskle veel, et ootad mu meile.
Räägi veel, et Sa kalliks mind pead -
See, mis hea Sinu arvates meile.
Mulle endale küll ei toota head.
Ma Sul peos, just kui hiir traadi otsas.
Sa mul peas, nagu viis korda viis.
Kui mul veab, mälu saab ükskord otsa.
Kui ei vea, tabab mind Su uus kapriis.
Õhupall
Minu päevade reas kõik on head, usu mind,
sõbrad pere ja töö - täpselt nii nagu peab.
Olen kõikide vastu ja alati hea,
olen loteriiga võitnud, palju reisinud ka.
Aga mul on üks pilt, mille sain, kust, ei tea:
hiigelsuur õhupall, mille all ripub korv.
Üsna vana ja pleekinud värviga pilt,
kui ma prillid ette panen - korvis istub üks mees.
Liuelda - üle maa ja vee,
lennata - üle latvade,
hõljuda - läbi pilvede
soovin ma, saagu hiljem mis saab!
Õhtul vaikne on kõik. Televiisor ja leht.
Ise öelda ei tea, kust mul tuleb see kihk.
Liiga palju vist tööd olen teinud ja kõik,
siis ma aknast välja vaatan - taevas hõljub üks pall!
Õhupall - suur ja sinine,
üksinda - minna lendama,
kõigele - alla vaadata
soovin ma, saagu hiljem mis saab!
Õhtulaul Sinule ja Minule
vaikselt nagu tiiger
aeglaselt käib kell
hommik veel on kaugel
ilm kui akvarell
kaksteist tumma kaarnat
on mu voodi peal
sinna lendab veel üks
tal kohta pole seal
kuu paistab õhtu taevas
valge suur ja soe
üks jänes märkab rebast
ja peitu kiirelt poeb
väiksed merekalad
suurtest näevad und
õhk on äkki vaikne
puudub keskööst tund
kõik on ammu uinund
ärkvel olen ma
aknast ronin välja
su juurde jooksen, jah
siis vaikselt nagu tiiger
meid taevast jälgib kuu
me istume koos kiigel
ja meelest läeb kõik muu
siis vaikselt nagu tiiger
meid taevast jälgib kuu
me istume koos kiigel
ja meelest läeb kõik muu
jamdadididaa x5
ja meelest läeb kõik muu..
siis vaikselt nagu tiiger
meid taevast jälgib kuu
me istume koos kiigel
ja meelest läeb kõik muu
kaksteist tumma kaarnat
on mu voodi peal
sinna lendab veel üks
tal kohta pole seal
siis vaikselt nagu tiiger
meid taevast jälgib kuu
me istume koos kiigel
ja meelest läeb kõik muu
Võitjad
Meeter kanget naeratust,
mitte kõige kallim mood,
kuid korralik on kuub.
Miljon kuuma avastust,
meid ei pühkinud ükski luud.
Elu müüdiks keeratud,
Üleminek, üleolek,
üle linna toad,
tehingud, mis keeatud.
Sõidab mees, kuid mitte load.
Kroonitud võitjana voogan kui põld
kõrvitsast viivuks saab tõld,
vooklevad soovid ja maadligi teod,
hiljem, sest elu ma kokku kord seon.
Vabanduste vabandus,
õnnelikud õigustused,
säravvalged kraed,
varajane rabandus -
haiglates on kõrged laed.
10 aastat mööda läin'd.
Kohmetused, patsutused
ülestehtud hein.
Kuidas nii, et seisma jäid,
täna minu arvelt on vein.
Meenutada möödunut
tuletades tulevikku,
letil läigib klaas.
Uude usku pöördunud,
porised, kuid jäljed on maas.
Virmalised
Tuleme kui laev - kõrged on pardad,
kulda ja karda on trümmide sees.
Tuleme kui naer - võimsalt ja hardalt,
hullust' ja targalt ja kõikidest ees.
Tuleme kui päev, mil pole eilset,
ei iialgi leigelt, vaid kuumalt viib tee.
Tuleme ja näed - meis veidi on eilset,
kelleltki teiselt on laenatud see.
Me saame õiguse, saame õigeks
ja meid ei summuta nõidade trumm.
Ja teie ootused pöörame kõigeks,
mis teile meeldib ja millel on lumm.
Tuleme kui töö, mida ei teegi
iialgi keegi, kuid vamis saab see.
Tuleme kui öö - valged on leegid,
kõverad peeglid, mida ei näe.
Tuleme kui aeg, milles on aega,
ei ahista laega ei seintega meid
Tuleme kui aeg - meil pole aega:
'Tervist, head aega, seal ootame teid.
Vastu külma ööd
Jäisel reedel tuul külmi helbeid pillutab teel
kaugel reedel võib-olla keegi kihutab veel
kus on kamber kuum, valgust tulvil ruum
tuulekaitset, külmakaitset andev sõprade sein
kaminas on söed vastu külma ööd
kuskil teelist ootab veel vist hõõguv punane vein sel teel
Valged hanged öös näevad külma kiirgavat und
langeb, langeb teekäija ümber lõpmatut lund
kes küll ootas sind tuisus ekslev lind
valges lumes justkui unes üksi rändama jäid
varasaabund öös valggust tulvab öös
kord see armas härmas aken mida otsimas käid, sel teel
Ööd on karged. on maanteetuulel värskendav maik
teed on kerged, kui jäises tuisus ootab sind paik
;;kus on hea ja kuum valgust tulvil ruum
tuulekaitset, külmakaitset andev sõprade sein
kaminas on söed vastu külma ööd
kuskil teelist ootab veel vist hõõguv punane vein
sel teel;;
Vangile ei meeldi trellid
Vangile ei meeldi trellid
Karskele ei meeldi viin
Arstile ei meeldi haiged
Ja haigele ei meeldi piin
President ei kuula rahvast
Rahvale ei meeldi vaht
Vanale ei meeldi noored
Ja minule ei meeldi praht
Mulle meeldib naer
Mulle meeldib armastus
Mulle meeldib kõik see
mis meie sees on kaunist veel
Mulle meeldib puutumata loodus
Meeldib olla noor
Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos
Mõnele ei meeldi ausus
Mõnele ei meeldi kuld
Mõnele ei meeldi minevik
Ja mõnele kodune muld
Tulijale kõik on võõras
Olijatel kaob kultuur
Minejatel tuhmub mälu
Ja väikestel kahvel suur
Mulle meeldib naer
Mulle meeldib armastus
Mulle meeldib kõik see
mis meie sees on kaunist veel
Mulle meeldib puutumata loodus
Meeldib olla noor
Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos
Pankurid ei seedi vaeseid
Vaestele ei meeldi võim
Preestrile ei meeldi saatan
Ja saatanale võõras hõim
Targale ei meeldi lollide jutt
Koerale ei meeldi rihm
Nõmedus ei seedi mõistuse häält
Ja mulle ei meeldi tugevnev vihm
Mulle meeldib naer
Mulle meeldib armastus
Mulle meeldib kõik see
mis meie sees on kaunist veel
Mulle meeldib puutumata loodus
Meeldib olla noor
Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos
Mulle meeldib naer
Mulle meeldib armastus
Mulle meeldib kõik see
mis meie sees on kaunist veel
Mulle meeldib puutumata loodus
Meeldib olla noor
Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos
Vaikselt
Vaikselt väljas muutub ilm, päris sügis pole käes.
Võõrad hääled võõras rutt, kange kohv ja sigaret.
Padja peal on veidi und, mis must sinna maha jäi.
Kauged maad ja kõrged mäed, kus ma käisin sinuga.
Sinu jalgadel on külm, õhtu seisab trepi peal.
Mina hakkan minema, hallid kassid katusel.
Nagu lelu lapse käes.
Nagu rohi tuule käes.
Nagu lumi päikse käes.
Nagu mina sinu käes ...
Vahtramahl
Vihm lahkus mägedest, veel taamal laulab kõu
ja kirgast vahtrapuna hõõgub oru põu
ja kirgast taevasina joob järvepind
kuid mu rinnas tuikab valu vaid,
kui meenutan ma nüüd Sind
R:
Kui meeltes kevadpäiksest joobnud õhk taob
ennastunustavalt kerge rõõmu juua
kui huultelt vahtramahla magus maik kaob
kasutu on kaevelda
tuul sasib leebelt puude päid ja lõkketuld
ja terahaaval libiseb mu sõrmist kuld
nii terahaaval kõik need aastad on läind
kuid ma tunnen tühjalt jooksnud nad,
sest sind ma pole siin näind
R:
Kui meeltes kevadpäiksest joobnud õhk taob
ennastunustavalt kerge rõõmu juua
kui huultelt vahtramahla magus maik kaob
kasutu on kaevelda
Vihm lahkus mägedest, veel taamal laulab kõu
ja kirgast vahtrapuna hõõgub oru põu
Veel rohkem hõõgub minu kuivanud suul
jälg Su lahkumisesuudlusest
tol kaugel kevadkuul
R:
Kui meeltes kevadpäiksest joobnud õhk taob
ennastunustavalt kerge rõõmu juua
kui huultelt vahtramahla magus maik kaob
kasutu on kaevelda
Tõuse üles ja lähme ära
Tõuse üles ja läheme ära,
kaste langeb ja märjaks saab maa.
Tõuse üles ja läheme ära,
kauem siia me jääda ei saa.
Võta kinni kui tahad veel kaelast.
Võta sõrmedest, hoia veel käest.
Aga ehted mis kadusid kaelast,
ükskord tagasi küsid mu käest.
Tõuse üles ja läheme ära,
kauem siia me jääda ei saa.
Öö on lühike, hilja või vara,
juba enam aru ei saa.
Võta kinni kui tahad veel kaelast.
Võta sõrmedest hoia veel käest.
Aga ehted mis kadusid kaelast,
ükskord tagasi küsid mu käest.
Tõuse üles ja läheme ära,
kaste langeb ja märjaks saab maa.
Tõuse üles ja läheme ära,
kauem siia me jääda ei saa.
Saar
Sinist liiva mõõda käib roosakas palm,
mõõda järve voolab tulipalav napalm.
Nende ümber väänleb kullateradest tee,
Mille tolmu jäätub jäme pärlitest kee.
Olgu nõõri mõõda rahvakuntsnikke käind,
Siis kitli taskud roosat mannat on täis.
Valge marmorvoodi õrn punane suu,
Iga suudlus tõotab olla alati truu.
Ref: Oh millal tüütused kas seisad küllalt veel,
Sel lõppu tulemas ei tea.
Kõik kordub öö või päev ma miskit uut ei näe,
Nii väsib pikka mõõda pea.
Töötab ükskord maailm argine ja hall.
Millal algab elu põnev maskiball.
Ref: Oh millal tüütused...
Mõõda välja lõõmab kõrvetav tuul,
Selle hingust laotab üks värvitu huul.
Suudlust saades kõrbeb kogu see maa,
Ise endal tules kaob aarete saar.
Ref: Oh millal tüütused...
Teadjamees
Pole liig halb, ei ole liig hea.
Tuleb veel kõik, mis tulema peab.
Pole liig halb, ei ole liig hea.
Jääb see kõik, mis olema peab.
Teataks rõõmsalt üle valla,
ütleks niimoodi, et kõik see küla kuulma jääb:
'Kallis isakäsi kalla! Hõika ette mõni sõna,
vana teadjamees.'
Liiga keeletu mu keel.
Liiga meeletu mu meel.
Liiga hääletu mu hääl.
Läheb ikka nii, kuis läheb -
vvkõige paremad on väga heade poole teel.
'Pane poisil aru pähe, astu tarest välja
nagu vana teadjamees!'
Liiga keeletu mu keel
Liiga meeletu mu meel
Liiga hääletu mu hääl.
Petseri Tsura Ja Hiitola Ätt
Kord üks Petseri tsura kohtas Hiitola meest,
Ütles “kuradi kurat me ühest NFSV-st.”
Vana mees pidas aru ja siis vangutas pead,
Ohkas “üks on meil valu vaid, mitte sünnimaa tead”.
Läksid tunnid ja päevad ja kuud aga rahu ei anna,
Setu tsurale sõnad mis lausus too Hiitola ätt,
sest nii Pihkva kui Laadoga järvede soostunud rannal leidub paiku mis vajaksid sootumaks hoolsamat kätt.
Mis on salmide sisu, mis on jutu moraal.
Igaühel on isu meist surra isade maal.
Las see eestlane aasib, las see soomlane neab,
et poliitilist fraasi “loll” laulu sisuks vaid seab.
Minge elage nädal või paar parem Laadoga rannal.
Minge Petserimaale ja tehke seal tilluke tiir.
Ja siis küsige endalt miks igatsus koju on kallal,
ja siis pärige poistelt kust kohalt küll jooksma peaks piir.
Enne kannatus katkeb kui katkeb kord Karjala kannas,
enne ununeb õuka kui Petseri pettuse jant.
Läevad tunnid ja päevad ja kuud aga rahu ei anna,
et üks naaber võib olla nii kuradi.
Enne kannatus katkeb kui katkeb kord Karjala kannas,
enne ununeb õuka kui Petseri pettuse jant.
Läevad tunnid ja päevad ja kuud aga rahu ei anna,
et üks naaber võib olla nii kuradi sitt ja nii sant!
Paranähtus
Ma ei usu eales naiste nuttu,
valget viskan ma ning kuulan külameeste juttu.
Mind ei rusu see, kui kõik on kutu,
Sest kaon salamahti, siuhti koti peale tuttu.
Pühajärves elab kala, eesti rahva maiuspala - kaske,
paranähtus tõuseb vara, võtab kaasa vallasvara raske.
Auto tal on nagu sara, talihõng kui härjakara - kaske,
Ei ta ägise, ei hala, järve äärde jõuda jala laske.
Ahven näitab august väikest kikut,
küll on tore, sest siin näen ma suusatavat Kikut.
Teised noored kõik on ammu juba rikkund,
sealt poolt Peipsit see-eest meie maale toodi sikud.
Pühajärves elab kala, eesti rahva maiuspala - kaske,
paranähtus tõuseb vara võtab kaasa vallasvara raske.
Auto tal on nagu sara talihõng kui härjakara - kaske,
Ei ta ägise ei hala, järve äärde jõuda jala laske.
Särge püüdma lätlane on kärme,
värin talt kas teab ikka peast teab Eesti lipu värve.
Nii ma puhkan, nii ma ravin närve,
pühapäeva usun ma ja usun Pühajärve.
Pühajärves elab kala, eesti rahva maiuspala - kaske
paranähtus tõuseb vara, võtab kaasa vallasvara raske
Auto tal on nagu sara, talihõng kui härjakara - kaske
Ei ta ägise ei hala, järve äärde jõuda jala laske.
Naer
Kaugest unest äratab mind lahkuv tähekiir,
käte vahelt libiseb ööulma habras piir.
Soontes tuikab valusalt veel kaotuse sööbiv äng,
silmapõhja torgib hele naer - on kõik vaid mäng.
See naer mind lummab, mängleb mul vikerkaar silme ees.
See naer nii lummab kui tulilind
See naer mind lummab, vere teeb veiniks ja pähe lööb.
See naer nii lummab võrgutab mind.
Silmi pole vaja - lõhnad valgustavad teed,
hargnevate meelte kajag, toomeõitest keed.
Joosta pole raske kui sind juhib vete pääl
eksitaja haldja hõbekellukeste hääl.
Kastepärli silmaterast välgatab reetlikku tuld,
liblikate tiivatolmust laenatud pimestav kuld.
Liblikate tiivatolmust laenatud lehvivad rüüd,
täheselgusekristalli lõhub su naeruhüüd.
Mööda lumeveski teed
Sealpool linnu, siinpool maad.
Klaasist metsas valge saar.
Pehmem veel kui lumemäed,
soojem veel kui emakäed.
Kuulmata jäi õhtulaul,
põues hirm ja märjad laud.
Ava aken, lähen ees,
mööda lumeveski teed.
Siin iga öö on jõulupäev,
teisipäev on ka pühapäev
ja kui on muidu nukker udupäev
siis üpris üpris võluväel,
sa ikka naeru nägu näed,
sest see on sünnipäev.
Kui ei tule üldse lund,
must on maa ja õhtutund.
Tuleb loota väikevend,
et kingitooja näitab end.
Ni me pole, nurr on sees,
keerulised on ta teed.
Tule julgelt väike mees,
mööda lumeveski teed.
Siin iga öö on jõulupäev,
teisipäev on ka pühapäev
ja kui on muidu nukker udupäev
siis üpris üpris võluväel,
sa ikka naeru nägu näed,
sest see on sünnipäev.
Keda näha tahad veel,
kõik on siia poole teel.
Kõigil aega sinu jaoks,
kui ainult võlumets ei kaoks.
Kõik on päris, kõik on aus,
päris haljad, päris laul.
Tule julgelt, lähen ees,
mööda lumeveski teed.
Siin iga öö on jõulupäev,
teisipäev on ka pühapäev
ja kui on muidu nukker udupäev
siis üpris üpris võluväel,
sa ikka naeru nägu näed,
sest see on sünnipäev.
Jõulupäev on sünnipäev,
laa laa laa laa lall lall laa,
sünnipäe on sünnipäev,
laa laa laa laa lall lall laa,
laa laa laa laa lall lall laa,
laa laa laa laa lall lall laa,
laa laa laa laa lall lall laa,
laa laa laa laa lall lall laa,
laa laa laa laa lall lall laa,
laa laa laa laa lall lall laa,
laa laa laa laa lall lall laa,
laa laa laa laa lall lall laa,
laa laa laa laa lall lall laa,
laa laa laa laa lall lall laa,
laa laa laa laa lall lall laa,
laa laa laa laa lall lall laa,
Mis juhtus eile?
Üks mõte peas käib ringi
Enam ära ei kao -
mis juhtus eile?
Kas keegi kaotas mulle
või ehk võlgu ma jäin -
jäin hoopis teile.
Ja kelle juures ärkasin
ma ise ei tea
nii juhtub vahest.
Ja hoopis kiirelt
sellest linnast kaduma pean
ma kella kahest.
R:
Nüüd ära sõidan kaugele siit,
On õige suund - on õige teeviit -
Päeval, jah kahest,
Või varemgi vahest.
Ja kõlab vaikselt siis
vana hea tuttav viis
kui käes on õhtu.
Ja meenutada
tahad läinud aastaid - ja veel,
ka vanu lõhnu.
Ning kaasa tunda
miskit pole, see on ka hea
kas on ka vaja.
Sest kilomeetreid
kuhu taha mälestus kaob
on üle saja.
R:
Nüüd teele asun kaugele siit
õiget suunda näitab teeviit -
päeval jah - kahest,
või varemgi vahest.
On kirev teekond
mida mööda tihti ma käin'd
kus olnud varem.
Nüüd unistustes
läbi kõnnin tuhandeid teid
see on vist parem.
Ehk jõuan kuskil
tasuda mis maksmata jäi
nii juhtus eile.
Ja võtaks aega
tuleks külla hää meelega
just näiteks teile.
R:
Kuid kahjuks tee on algamas siit,
Õiget suunda näitab teevit -
päeval just kahest
varem ka vahest.
Maa tuleb täita lastega
Maa tuleb täita lastega
ja täita lastelastega,
ja lastelastelastega,
maa tuleb täita lastega
ja laulude ja lastega
ja kõige vastu võidelda,
mis võõrastav või vaenulik,
mis vaenulik või valelik,
ja võidelda, kus võimalik,
kus võimalik ning vajalik,
sest elu kõik on ajalik
ja lastele jääb tulevik.
Maa tuleb täita lastega
ja lastelastelastega,
kui olev tahab olemist
ja tuleviku tulemist,
maa tuleb täita lastega,
maa oma enda lastega,
ja laulude ja lastega,
maa tuleb täita lastega.
Laul, tants ja viin
Kord üks neid, kel aastaid seitseteist
Tantsusaalis kohtas meest nii maist
Kinkis lilli, lubas ühte-teist
Naiselikult ütles talle vaist.
Tants on see mis uksed valla teeb,
Muutub härdaks kõigi meeste meel.
Teeb sind rikkaks, toidab eluteel
Mida hing Sa ihkad veel
R:
Kus küll, kus küll on see maa
Üles tahaks leida ta.
Kus küll, kus küll on see maa
Kus tants eal ei otsa saa.
Kus tants eal ei otsa saa.
Kord üks noorsan'd kolmekümnene
Töötas teatris - riigipalgane.
Möirgas nii, et lühter värises.
Kuni tuli rikas soomlane.
Kiitis ja lõi patsu õlale.
Pani rõhku häälekõlale
Noorsan'd uhkelt mõtles koduteel
Mida hing Sa ihkad veel
R:
Kus küll, kus küll on see maa
Üles tahaks leida ta.
Kus küll, kus küll on see maa
Kus laul eal ei otsa saa.
Kus laul eal ei otsa saa.
Elukunstnik kuuekümnene
Võttis pakist 'Priima' viimase
Hambad suus ei kohta teine-teist
Mitu aastat pole näinud naist.
Kohtaks sõpru kas või ühte neist
Pakuks lonksu, kiidaks teine-teist
Õndsalt nõnda ohkas elumees
Mida hing Sa ihkad veel
R:
Kus küll, kus küll on see maa
Üles tahaks leida ta.
Kus küll, kus küll on see maa
Kus viin eal ei otsa saa.
Kus viin eal ei otsa saa.
Kus küll, on see imemaa
Üles tahaks leida ta.
Kus küll, on see oma maa
vÜles tahaks leida ta.
Üles tahaks leida ta.
Kuutõbine
Valgust näen kui on öö
kell kaksteist ärgates
ennast maast üles löön
astun kuud märgates
soovin käega viibata
kümme sammu astuda
katusel tähistaevast emmata
ehk siis see sulle välja ütelda
- kui ma veel tõusen hommikul
et näen kuud läbi öö
kell kaksteist ärgates
veider lein hinge sööb
ootan sind ärgates
saame kokku linnuteel
unenäos mis alles jäi
kindel on, päris elus kordub see
olen siin kui mu juurde leiad tee
-räägin siis kui tõusen hommikul
et näen kuud läbi öö
kell kaksteist ärgates
veider lein hinge sööb
ootan sind ärgates...
Kutse
Suitsust mustunud seinad ja laed,
kuhu tõrvikuvalgus ei ulatu eal.
Ja aeg meie vahel on tuhmunud pärl,
kustuv pillikeel kuusirbi peal.
Kuid ei vaiki kõrvus veel
haldjapilli hõbehääl
ja siis haarab kaasa tantsuhoog,
tähed lähemale toob see viis.
Läänes helkivad purjed. Su pehmed käed,
juustes linnutee sära. Hing heliseb taas
Ja linnade kuma seal kaugel all,
uneslendajad roomavad maas.
Suitsust mustunud müürid ja laed,
kuhu külvata tähti on aeg ...
Kogu elu on tee
Kogu elu on tee
Üle ja läbi sust käib
Kogu elu on tee
Peatusete viiv on näiv
Kogu elu on tee
Kulgeb surmani sünd
Kogu elu on tee
Külv ja lõikus ja künd
Kogu elu on tee
Edasi viib nagu kell
Pärleid päevade keest
Hea ja halva karusell
Paigal seista ei või
Palju leida on veel
Rahu kindlustab võit
Võites raskusi teel
Harjuda jõuad sa vaid
Juba januned uut
Teada midagi said
Ikka ei teagi sa suurt.
Kivihing
Kivist hingede mängumaal
välja ja väljast sisse ei saa.
Suudest saanud surnud sõnade voodi.
Tühjad toad ainult asjade väge on täis:
mis sa saad, mis sa tood, kuhu läks, kuhu jäi?
Nõnda eludest elulugusid edasi loodi...
Vahel valusalt tukseldes tõusis mu rind -
tundus, just nagu kauguses hüütakse mind;
aga kõnnumaa kavalaks pettuseks osutus seegi.
Ainult külmade pilkude pahane keel
saatis mind, kui ma seisin seal kivisel teel,
lootes leida, kus ootab mind omane tundmatu keegi.
REF:
Seda tundes olin ise samamoodi,
seda tunnet tundsin elus tihti veel.
Sellest möödaminnes siiski laule loodi,
sellest teada saades siiski laulsin veel.
Nägin und: olin vait, minu kivine laip,
milles hääl hüüdis sees, aga suu oli vait,
pidas vaikides me kõigi hingede poodi.
Oli odav see kraam, poole hinnaga sai:
iga suuremgi neist maksis vähem kui sai,
aga polnud veel tulnud hingede kandmise moodi.
REF:
Kivist hingede kivimaal
välja ja väljast sisse ei saa.
Kivinaer, kivinutt, kivirõõm, kivijutt kivisoole.
Olid toad ainult asjade väge täis
aa asiselt see elugi käis...
Nõnda punkti võime panna me eluloole.
REF:
Kaugelt Maalt
Kaugelt maalt
Kaugelt maalt
Kaugelt maalt taas teateid saan
Teateid Sinu käest
Mu ees on read
Vaid mõned read
Ja ma ei mõista neid
On võõrad sõnad seal
Ma lootsin hoopis muud
Kaugelt maalt
(kaugelt maalt, kaugelt maalt, kaugelt maalt)
Sa vastad kaugelt
Kaugelt maalt taas teateid saan
Ja ma ei mõista neid
Mu ees on read, su kirjaread
Päevatöö Su juurde viia ei saa
Meid meri lahutab
Vaid seovad kirjaread
Võõras keeles read kes tõlgib
Kes tõlgib read kaugelt
2x:
Kaugelt maalt
(kaugelt maalt, kaugelt maalt, kaugelt maalt)
Sa vastad kaugelt
3x.
Meid meri lahutab
Vaid seovad kirjaread
Võõras keeles read kes tõlgib
Kes tõlgib read kaugelt
2x:
Kaugelt maalt
(kaugelt, kaugelt maalt)
sa vastad kaugelt
Kaugelt maalt
(kaugelt, kaugelt maalt)
sa vastad kaugelt maalt
Kaua sa kannatad kurbade naeru
1.
KAUA SA KANNATAD KURBADE NAERU.
VÕTA NEED VÕTMED JA VIRUTA KAEVU
TERAVAD TANGID TOO TÖÖRIISTAKUURIST
KOER LASE KETIST JA LIND PÄÄSTA PUURIST.
2.
PÕLL VÕTA EEST JA PÕGENE KODUST,
KUUSIKU SERVAL NÄED KAHEKSAT HOBUST.
VÕTA SEE SEITSMES, KES HELEDALT HIRNUS.
MINE TA JUURDE JA TALITSE HIRMU.
Ref:
SEITSMES ON SINU, SEST PEAS ON TAL VALJAD,
SADUL ON SELJAS JA RAUAD ON HALJAD.
VALJASTE VAHEL ON RAHA JA RATSMED,
TURJALE TÕUSMA PEAD ÄKITSEL KATSEL.
3.
MUIDU TA SIND VÕIB JU TANTSELDES TAPPA
SÕRMED PEAD SURUMA SÜGAVALT LAKKA
PAREMA KÄEGA PEAD JUHTIMA HOBUST
KIIRESTI KAUGELE EEMALE KODUST.
Kaua sa kannatad
Kaua sa kannatad kurbade naeru,
võta need võtmed ja viruta kaevu.
Teravad tangid too tööriistakuurist,
koer lase ketist ja lind päästa puurist.
Põll võta eest ja põgene kodust,
kuusiku tukas näed kaheksat hobust.
Võta see seitsmes, kes heledalt hirnus,
mine ta juurde ja talitse hirmu.
Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad,
sadul on seljas ja rauad on haljad.
Valjaste vahel on raha ja ratsmed,
turjale tõusma pead äkitsel katsel.
Muidu ta sind võib tantseldes tappa,
sõrmed pead suruma sügavalt lakka.
Parema käega pead juhtima hobust,
kiiresti kaugele eemale kodust.
2x:
Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad,
sadul on seljas ja rauad on haljad.
Valjaste vahel on raha ja ratsmed,
turjale tõusma pead äkitsel katsel.
Kaua sa kannatad kurbade naeru,
võta need võtmed ja viruta kaevu.
Jänesel on suur jõud
Venelane pajatas
Lesis ise paesel kaldal
Järas viimast seemet
Ja säras nagu majakas.
Kongivanem haigutas
Muhulane helde, lahke
Pistis vaikselt pekki
Ja müüriprakku lajatas
Pohlavars ja murakas
Korilane metsa saabus
Tahtmist täis ja töine
Naturaalselt majandas
Peremees 'va mölakas
Rekvireeris saadud saagi
Tulemuseks jäi vaid
Silma alla sinikas
R:
Parmupill ja oinapõis
Naersivad kuis naerda võis
Oh mis rõõm me saame anda nõu
Suur nii suur me sõprusring
Tantsib king ja hõiskab hing
Jänesel on kõige suurem jõud
Prügikasti kajakas
Kahtlemata õilis lind kuid
Põhiloomult muide
Üks igavene rajakas
Sarvede ja sabaga
Astus sisse tõstis jalga
Kohendas ja lahkus
Ja omaette vabandas
R:
Parmupill ja oinapõis
Naersivad kuis naerda võis
Oh mis rõõm me saame anda nõu
Suur nii suur me sõprusring
Tantsib king ja hõiskab hing
Jänesel on kõige suurem jõud
Liiva - Annus sajatas
Kooserdavad ööl ja päeval
Suremus on väike
Midagi jääb vajaka.
Üle ilma kärakas
Kõhust lahti ajalugu
Ajab oma joru ja
Pasundab ja pasundab
R:
Parmupill ja oinapõis
Naersivad kuis naerda võis
Oh mis rõõm me saame anda nõu
Suur nii suur me sõprusring
Tantsib king ja hõiskab hing
Jänesel on kõige suurem jõud
R:
Parmupill ja oinapõis
Naersivad kuis naerda võis
Oh mis rõõm me saame anda nõu
Suur nii suur me sõprusring
Tantsib king ja hõiskab hing
Jänesel on kõige suurem jõud
Venelane pajatas...
Ilm on hukas
Ilm on hukas, ilm on hukas,
hirm käis ringi igas metsatukas.
Sain tappa Tapal, mind peksti Pukas,
kuid ühtki senti mul polnud sukas.
Kõik on mokas, kõik on mokas,
kõik on mokas, hinges okas.
Tuli minna kõrtsi ja seal kõrsi hoida nokas.
Tuli takus, tuli takus,
tuli takus, näpud rakkus.
Pätt see tegi välja, aga ohver muudkui lakkus.
Refrään:
Küll on imeline, silm on vineline,
taeva minemine on võib-olla nimeline.
Põrgus põlemine, see on jõlemine,
kuid käib mõlemile, käib neile mõlemile.
Ilm on hukas, ilm on hukas,
kärbik seisis kalidorinukas.
Et poleks halli mu juuksetukas,
ma andsin tina nii, et õlut pruulis Luukas.
Kõik on mokas, kõik on mokas,
kõik on mokas, hinges okas.
Kodu poole kabuhirmus panin sügissopas.
Tuli takus, tuli takus,
tuli takus, justkui nakkus.
Eluisu isemoodi elamusi pakkus.
Refrään:
Küll on imeline, silm on vineline,
taeva minemine on võib-olla nimeline.
Põrgus põlemine, see on jõlemine,
kuid käib mõlemile, käib neile mõlemile.
Ilm on hukas, jah ilm on hukas,
hirm käib ringi igas metsatukas.
Vaat nüüd on mokas, jah tõesti mokas,
teeb viinatilk must vaglarokakoka.
Kõik on ha-ha, kõik on ha-ha-ha-ha-ha,
kõik on ha-ha, kõik on ha-ha-ha-ha-ha.
Kõik on ha-ha, kõik on ha-ha,
kõik on ha-ha-ha-ha-ha-ha-ha-ha-ha-ha..
Tuli takus, tuli takus,
tuli takus, jalad rakkus.
Kes see pakuks katust, sest et muidu tuleb matus.
Refrään (2x):
Küll on imeline, silm on vineline,
taeva minemine on võib-olla nimeline.
Põrgus põlemine, see on jõlemine,
kuid käib mõlemile, käib neile mõlemile.
Geiser on kaugel
ei geisreid ole Gröönimaal
ei räägi jaanalind
Ei kulda kanna Haanjamaa
ei riisi paene pind
1.
Las soojas on nooruspuu juured,
las kõrged Atlase mäed.
las õigesse paika jääda kõik
siis kuusele jääb tema vaik
Las parem on seal kus meid pole
las naabril on pikemad vaod
Las õigesse paika jääda kõik
siis kuusele jääb tema vaik
ref
ei geisreid ole Gröönimaal
ei räägi jaanalind
Ei kulda kanna Haanjamaa
ei riisi paene pind
las gröönid olla Gröönimaal
Marokos apelsin
Okaapi elab aafrikas
las mina olen siin.
ei geisreid ole Gröönimaal
ei räägi jaanalind
Ei kulda kanna Haanjamaa
ei riisi paene pind
2.
las mujal on pikemad päevad
las mujal on soojem on lõuna tuul
las õigesse paika jääda kõik
siis kuusele jääb tema vaik
las suuredon bõõramaa viljad
las magusam võersil on leib
Las õigesse paika jääda kõik
siis kuusele jääb tema vaik
ref:
36
Öö oli ülimeeldiv, nagu ikka juba aastaid
kuid hommik teistmoodi see.
Ta ärgand täna minust varem, tõusnud, ära läind'.
No mida tähendab see?
Kuid väike aimdus on sees.
Krabin, sosin, uks läheb lahti.
Lilled, naine ja poeg.
"Palju õnne" ja soojemad sõnad,
käib üle keelega koer.
R: Ma juba jõuan, hoolitsust nõuan,
sest mul on sünnipäev.
"Head aega, suudlen - näe pole aega",
veel uksel koogitükk suus.
Hõlmade lehvides, treppidest vehkides.
Nüüd olen 36!
R: Taas päeva algus, hommiku valgus.
Sain täna 36.
Ma jõuan loota, suudan veel muuta,
las olla 36!
Päev oli ülimeeldiv nagu ikka juba aastaid
ja mitte mõtetult pikk.
Sirgu tiivad, rebid lahti maast ja edasi,
sest ees on tulevik!
R: Taas päeva algus, hommiku valgus.
Sain täna 36.
Ma jõuan loota, suudan veel muuta,
las olla 36!
1861
1861
Küünlakuu viis talivilja,
Rahe odrad maha lõi.
Luid on linas veel liiga palju,
Karu kaerad ära sõi.
Veli Jakub mõisaõlgi
Laadal soolaks ümber lõi.
Kaugel kodust teeb lumme jälgi
Kroonu poolt on silk ja leib.
Lauas suid nüüd mitmest perest
Kõige väiksem veel ei käi.
Mis siin veel, et leivakõrvast,
Oleks vaid, et silk ja leib.
Saavad need, kel jõud ja õigus.
Ohjad peos, puhas kuub.
Saavad need, kes kantslist peavad jutlust.
Saavad need, ei ülejäänd!
Kehva hein, kivivare
Neli tiinu savimaad.
Jõuaks toita oma peret.
Mis siit teistele veel saab!
Mõisaaed ja mõisa rehi.
Ööd ja päevad mõisateol.
Riigivoorid? endi raha.
Vimmas selg ja silk ja sool.
Saavad need, kel jõud ja õigus.
Ohjad peos, puhas kuub.
Saavad need, kes kantslist peavad jutlust.
Saavad need, ei ülejäänd!
Kui kord jõuab Kalev koju.
Oma lastel õnne toob.
Küll siis pirrud kahel otsal
Lausa löövad põlema!
Saavad need, kel jõud ja õigus.
Ohjad peos ja puhas kuub.
Need kes peavad kõrgelt jutlust.
Saavad need kord oma jao!
Saavad need, kel jõud ja õigus.
Ohjad peos, puhas kuub.
Saavad need, kes kantslist peavad jutlust.
Saavad need, ei ülejäänd! 2X
Saavad need kord oma jao!